Millal Sa viimati said osa eriti kastist väljas tööintervjuust, katsetest jne? No sellisest üritusest, kus Sind uuritakse, puuritakse ja tehakse seeläbi kindlaks, kas Sa vastad nõuetele, et saada teatud ametikohale.
Kevadel 10 aastat tagasi, peale poolt aastat tööotsija staatust avanes mul võimalus saada tööle tuttuuele reisilaevale Romantika. Kes pisut tausta teab siis laeval töötamiseks on vaja olla natuke enam koolitatud ja läbi katsetatud.
Tol aastatetagusel maikuupäeval oli väga mõnus ja soe ilm, päike oli peitnud end pilvede taha kuid see meid ei häirinud. Ees ootas veel viimane katse olemaks kindel, et see töö on meile. Kamp noori hakkajaid baaritöötajaid seisis pundis ja ootas, et mis siis nüüd saab.
Ühel hetkel olime me juba kitsas soojakus ja ajasime selga soojendusülikondi, mil seljaküljes ka selline armas padjake, mis aitab inimest vee peal hoida.
Selle maikuu päeva eesmärgiks olid õppused merel. Meie ees kerkis kail nii 5 meetrine raudtorn trepiga, mille platvormilt tuli sooritada samm merre......
Lihtsamalt siis tuli 5 meetri kõrguselt merre astuda. Uh....
Üks tüdruk lasti lõpuks vette trossiga, sellist alandust ma ilmselgelt taluda ei tahtnud, seega sain viimaste seas ikka kuidagi oma kõrgusehirmust võitu ja ......vees ma olingi. Tee päästeparveni tundus kuidagi lihtne, eriti kui arvestada, et seljas oli soe ülikond, mis lisaks veel ka mind vee peal hoidis.
Parve ronimine osutus pisut keerukamaks, kui olin arvanud. Selgus, et päästeparve ääred on ikka korralikult kõrged. Lõpukis sikutasid poisid mu parve. Jah, me mõtlesime tol päeval neile inimestele, kes tegid sellise katse läbi kottpimedas jääkülmas tormises merevees. Respect!
Oeh, lahe, ma sain tööle! Päris sürr tunne oli seal läbimärjalt teistega koos rõõmustada, et olime läbinud koos suure hulga koolitusi teste ja katseid ning klassifitseerusime merel töötavateks inimesteks.
Tookordne kadalipp töökohani tundus siiani üsna crazy, kuid ilmselgelt tehes midagi sellist, saad aru, et elu võib pakkuda mida iganes, ma saan hakkama!
Sel kevadel sain ma taas võimaluse end proovile panna. AHHAA Keskus otsis giide. No, kes oleks siis veel ägedam ja parim giid, kui mitte mina, nii ma vähemalt mõtlesin. Koos heade sõpradega valmis väike videoklipp, mis koos CV-ga teele läks. Jipijeee.....sain esimesse vooru! Õnn voolas üle ääre ja enesekindlus kasvas. Kui ma u. 80 teise kanditaadiga AHHAA Keskuse kinosaalis Telliskivi müügiteksti kribasin olin ma maailma enesekindlaim inimene. Teate ju küll seda tunnet, kui saate aru, et see konkreetne koht on Teie!
See päev polnud veel läbi! Peale kirjalikku ülesannet sain osa selle aasta ägedaimast töötoast. Teemaks oli Silm ja kõige huvitava juurde saabusid töötoa lõpuks meile kandikud külmutatud seasilmadega, lisaks kummikindad ja skalpell. Päikesepaistelise pühapäeval võtsin ma skalpelli ja lõikasin seasilma kenasti pooleks! Ülim rahu. Väga o.k. tunne oli, nagu lõikaks neid silmi niimoodi iga päev!
Siis algas kodune ettevalmistus. Oli ju vaja veel viimases voorus endast maksimum anda. Ees ootas ettekanne Silmast. Lahe oli sukelduda internetiavarustesse ja saada teada hulgaliselt põnevaid fakte silma kohta. Veetsime Mattiasega kena pärastlõuna minu esimese PowerPoint esitluse juures.
Siis saabus tõehetk. Komisjonilaua taga oli kokku 5 inimest, Uh, sellist asja pole enne olnud. Tunne oli väga hea ja ma tean, et ma SÄRASIN!
Neljapäeva hilisõhtul selgus tõde. Kiri postkastis, ärevus hinges.....
Ma ei osutunud valituks.....Mäh?!
Mismõttes?! Selle uudise üle imestasid minuga koos ka minu head sõbrad. Küsisin tagasisidet ja sain teada, et tööle saamiseks oli vaja saada vähemalt 18 punkti, mina sain 16.
Kuidas võtta? Jah, ausalt ma olin kurb, pettunud ja pisut ka pahane, et need kaks punkti minu saatuses olulist rolli mängisid. Jah, ma ketran seda teemat hetkel veel. Ma tõesti kujutasin ennast ette selles ametis. Kes vähekenegi mind tunneb see teab, kui äge ma olen. Kas võis olla, et ma olin liiga särav ja liiga äge, nii viimasepeal heas mõttes üle võlli tšikk, et lihtsalt selle pärast ei klassifitseerunud?
Tundub, et Universumil on minuga sel juhul mingi teine plaan...
Suured tänud AHHAA Keskusele nii vinge kogemuse eest! Kuhjades edu kõigile uutele giididele! Kohtumiseni maailmas!
Vau! Olen valmis saanud väga laheda PowerPoint esitluse,mis räägib Silmast.
Ütlen ausalt, teema on nii põnev, et tunnikese asemel olen veetnud teemasse süvenedes neli tundi. Surfates erinevatel netilehekülgedel, avastades aina uut ja põnevat!
Ausalt, mina küll ei teadnud enne, kuidas täpselt näeb välja see kõik, mida saab nägemiseks nimetada.
Mul polnud aimugi, et vihmaussil pole silmi ja et ta tunnetab valgust kogu oma kehapinnaga.
Olen teada saanud, et on putukaid, kel on silmad kaheosalised, ülemine osa sobilik õhus nägemiseks ja alumine osa suurepärane nägemiseks vee all....
Eile esitasin oma pojale küsimuse, mida tema tahab teada Silmast ja siis need 10 erinevat küsimust kirja said. Just neile olen otsinud ja leidnud vastuseid.
Nii lahe!
Usun, et Universum on minu poolel toetades mind ning teeb kõik selleks ,et ma saan veel suurel hulgal võimalusi süüvida põnevatesse teemadesse.....
Kui nüüd kellegil tekib küsimus, miks ma seda kõike teen siis ikka selleks, et juba paari nädala pärast võtta vastu uus väljakutse uues ametis!
Just praegu küsis Mattias küsimuse Kolmanda Silma kohta....
Hmmmm......paistab, et tuleb veel üks slaid juurde keevitada!
Nii lahe, nii lahe!
Mul on totaalne liblikamöll kõhus ja kuulda on, et manifesteeruvad asjad, mis soovitud armastuse või rõõmuga! Ma olen tulvil armastust ja rõõmu, see on küll kindel!
Elu on nii lahe ja põnev!
Tänulik! Tänulik! Tänulik!
Täna on kummaline päev. Õigemini sai see alguse pisut varem, mil ma Ülikooli Raamatukogu naiste tualettruumis 9. märtsi hommikul peeglisse vaatasin ja üle väga pika aja ma nägin oma sisemist sära.....
Jah, ma olin selle unustanud, ma olin hakanud end võrdlema väliselt teiste inimestega, nende vormiga, nende välimusega. Samal ajal igatsedes taga mingit mälestust iseendast. Ning olin pannud ette ikka väga mustad ja korralikud klapid, mis näitasid mulle üsna trööstitud vaadet!
Eilses Enesekäivitajate grupis kuulsin ma lauset mis ütles, et lasta lahti ja anda alla, leppida sellega, et eladki elulõpuni selles kehas, on kõigi muutuste algus.
Mul on üks kastike ja mitu riidepuud täis riideid, mis katsid mind 2 aasta eest, neid hoides elan ma minevikus, tahtes olla see, kes ma olin siis. Neist tasapisi lahti lastes lepin ma sellega, kes ma olen hetkel ja neid edasi andes vabastan ma energia ja sulan, nagu kevadine lumehang......vaikselt ja pea-aegu märkamatult.
Õhtul kodus läksin ma peegli ette ja tegin midagi, mida polnud teinud väga pikalt- naeratasin enesele päriselt ja vaatasin endale silma ja kinnitasin endale oma ilu, sära, naiselikust- kõike seda, mis on minus ja mis tahab välja paista!
Ning täna hommikul sain ma kuulda kõike seda, mida ma valin enesele öelda läbi oma tütre! Ta vaatas kaunist modelli arvutiekraanil ja nägi seal mind!
See tunne, mis mind valdas oli eriline, andes mõista, miks minu tütar on mind oma emaks valinud!
Jah, ma tean, et mul on minna päris pikk tee, ja mul on küsimusi, kuid ma olen õnnelik inimene sest abistajaid mu ümber aina koguneb, nad pakuvad mulle abi ja ma võtan selle vastu! Suur tänu kõigile, headele inimestele minu elus!
Suur tänu Mulle endale, et ma lasen lahti ja annan alla ja lepin enesega, et minna edasi, et lasta oma tõelisel minal särada!
Vot täna oli alles päev! Mitte, et ma tavaliselt igavleks, kus sa sellega. Igavusega, ütleme siis nii, ma sõber ei ole. Mul on ikka pigem ülipõnev!
Hommik algas 6.20, kui valgus kardinateta magamistoa aknast sisse tulvama hakkas. Siin uues kodus on järjest lihtsam ja lihtsam varastel hommikutundidel ärgata, olles ikkagi väga värske.
Võileivad ja kohv. Värske Postimees, millest loen huviga eranditult positiivseid uudiseid.
Hommik möödub linnutiivul ja juba ma kallistan oma nupsikut ning räägin sellest kuidas ma tööle lähen.
Teel linna, kuulen Elmari raadiost hästi palju sõnu Hea Teenindus, Hea Teeninduse Kuu jne.....8.15, mil Urmase intervjuu eetrisse läheb olen mina lasteaia riietusruumis. Kuid veel ma ei aima, et see kõik ongi alles algus....
Jõuan kenasti teisele poole jõge trenni. Kang on Body Pumpis kuidagi eriti kerge ja tort, mida spordiklubi nimevahetuse puhul pakutakse ülimaitsev. Olen ainus hull, kes laseb enesele 12.00 keskpäeval ka vahuveini kallata ja naudin olukorda.
Kuid siis helistab mu kallis Kaia ja tema jutust koorub välja, et kuule 15 minuti pärast on meil ERR Vikerraadio Tartu stuudios intervjuu....
Möh!?
Mismõttes!?
Edukad otsustavad kiirelt, oi ma olen edukas ja oi ma olen ka kiire!
Ülehelikiirusel riietudes ja taksole sööstes ununeb klubikaart spordiklubi kassasse.....
Hea tõmbab head. Mul on ülilahe taksojuht, kes viskab nalja ja kannab nime Margus ja on muide ka kena....välimusega....Hi-hi-hi. Ja teatab, et mul on nii palju aega, et me võime ka Lõunakeskuses veel ära käija! Lõunakeskus jääb õhtuks. Mina olen aga 12.05 kenasti Filosoofi tänaval, jõuan helistada veel ka perekonnale ja sõpradele, et hei, kuulake meid, me oleme raadios!
Kaia saabudes pressime end raadiomaja uksest sisse.Seal võtab meid vastu Lauri, kellega sarnases olukorras kahel korral varemgi kohtutud. Klapid pähe, väike chit-chat ja läheb lahti. Tallinna stuudios on samal ajal küsimusi esitamas ka Art.
Ma olen hoos! On tunne, mis mind valdab.Teenindusteema on nii, MINU, et nagu Lauri hiljem ütleb, juttu jätkub! Raadiomajast väljas seame sammud Kaia poole, teel haaran kaasa miskit kõhutäidet ja Kaia kodus saan hea ja kange kuuma kohvi kõrvale ka törtsu nutta.
Et miks!?
Ma tegelikult ise ka väga ei saa aru, kuid üks teatud meil ja selle tõlgendus ehk minu poolt toovad pisarad silma. Ilmselgelt saavad vastu näppe minu siirus ja julgus küsida! Päh, mis siis! Elu liigub mõnusa tempoga õhtu poole.
Näiteringi lapsed õpetavad mulle taaskord kannatlik olemist! Tänan Teid südamest!
Õhtusöögiks võtame 30 sõõrikut! Jipidijeeee!!!!!!!!!!!
Päeva kulminatsioon veel kestab.See jookseb ja veeretab ja puurib ja möllab ja küsib ja ronib jne. jne. mööda elamist ringi.Mille taustal valmivad mitmed asjalikud meilid ning selleaastase Parima Teenindaja Konkursi situatsioonid.
Tänan Universumit ja kõike selle sees olevat võimaluse eest ELADA!
AITÄH!!!!
